Viimane hetk Sinuga.

2005-08-15T12:47:00.000-07:00

Kaua Sa seda hetke ootasid, et saaksid minust lahti? Piisavalt juba? Ole õnnelik, see Sul õnnestus täielikult.. kohe algavas loos.

Jälle ma kõnnin üksinda kuskil tundmatutel tänavatel.
Jälle ma olen ü k s i.
Ma sõitsin täna õhtul linna, et tulla Sinu juurde. 3 pikka tundi bussisõitu, mida ma kunagi ei tahtnud ära kannatada ja seda nüüdki.
Sa ei teadnud, et ma tulen. Ehk, kui oleksid teadnud, oleks Sa mind vältinud?
Ma jõudsin linna.. kell on midagi kümne paiku.. üpris pime on juba väljas.. ja ka kohutavalt külm.. aga ei lase end sellest häirida. Ma ostan koheselt mingist tänavaputkast viinapudeli.. esiteks selleks, et sooja saada ja ehk teisalt selleks, et Sinuga rääkides julgem oleksin.
Linnast läksin bussi peale, et tulla Sinu juurde. Arvad, et ma ei mäleta enam, kus Sa elad? Kuidas ma Sinu juurde saan tulla? Arva uuesti! Selleks ajaks, kui jõudsin Sinu kodu ligidale, oli pool pidelit juba tühi.. silme eest ähmane.. jalgealune pehme..
Ma jõudsin Su majani.. Su toas põleb tuli. Sa oled kodus! Seda mul just vaja oligi.
Helistan Sulle.. Sa ei vasta.. katkematult proovin uuesti helistada.. ikka ei vasta. Kas Sa väldid mind?? Saadan siis sõumi.. „Olen linnas. Palun, kas Sa võiksid oma maja ette välja tulla? Meil on vaja rääkida.“ ..saadan selle ära.. lootes vastust saada.. või veel parem, et Sa astud uksest välja.
Pool tundi on möödas.. Sinust ei ühtegi märki. Sa tõesti väldid mind! Ja see hakkab mind juba kurjaks ajama.
Seisan Su maja ukse taga. Lasen uksekella.. Su ema tuleb vastu. Terivtan ja palun Sind kutsuda. Su ema ütleb, et Sind ei ole kodus ja ei tea, millal tuled.. ja paneb koheselt ukse kinni.. ilma, et ma oleks saanud veel midagi öelda.
Ma nägin Sind enda toa aknast vaatamas. Sa oled ju kodus! Milleks valetada?!
Istun jälle Su maja ees.. pudelit tühjendades. Oleks pidanud teise ka ostma? Äkki tuleb hommikuni või isegi veel kauem siin Sind oodata.
Ma lihtsalt istun.. mõtlen.. nutan.. meenutades koos oldud aegu. Kas ma tõesti hooli Sinust liiga palju? Rohkem, kui Sa tahaksid? Milleks kõik need lubadused, et oled minuga igavesti? Kõik tundub nüüd lihtsalt nii mõttetu. Sa lõhkusid kõik selle ilusa ainult paari sõnaga, mis lõhestasid mu südame, mis tappis osa minust.
Kas Sa mäletad üldse veel neid kordi, mil olin Sinu juures? Kui me olime koos? Kui me olime alati üksteisele toeks kurval hetkel? Kas Sa veel m ä l e t a d ? Või ehk ei tahagi enam mäletada?
Ma ei öelnud Sulle kunagi, kui õnnelik ma tegelikult Sinu juures alati olin. Ma tundsin, et Sa armastad mind, isegi siis, kui me tülitsesime. Aga ma ikkagi tundsin seda! Mina mäletan igat korda väga täpselt, mil olin Sinuga, mida me tegime..
Ühel hommikul võtsid Sa mu käe oma käte vahele.. Sa arvasid, et ma magan.. ei, ma ei maganud. See tundus mulle lihtsalt nii armas, sellepärast ma ka silmi ei avanud. Mäletan, kuidas alati oma külmad jalad panid minu teki alla.. et minu jalad neid soojendaksid.. Lihtsalt liiga palju häid mälestusi on Sinuga.. ja minu meeltest need ei kao mitte iialgi.
Ma ei jõua enam mõelda! Ma ei taha enam mõelda! Ma ei taha enam isegi elada! Mul on valus! Mul on valus Sinuta!
Ma joon pudeli tühjaks. Mida ma nüüd edasi teen? Jään imet ootama, et Sa tuleks välja, et me saaks rääkida? EI! Seda vist ei juhtugi.
Tekib hirmus masendus. Löön tühjaks joodud pudeli vastu kivi puruks. Võtan sellest tulnud kõige suurema killu. Tõmban pluusi varrukad üles. Nüüd on lõpp, kallis. Nüüd ma suren siin Sinu pärast. Sinu enda maja ees. Kuna Sina väldid mind. Sa ajasid mind oma elust minema, teades, et ma ei taha ja ei suuda Sinuta elada.
Surun klaasitüki veenidele.. veri hakkab lausa voolama. Tekivad jubedad külmavärinad. Siia ma suren.. täna öösel.
Kuulen kellegi häält. Paar inimest mööduvad ja nad näevad, mida ma teinud endaga olen. Tekib kõvem häälesumin, mida kuuled ka Sina enda tuppa. Hetk hiljem on keegi ukse taga ja palub abi, et kiirabi kutsutaks.
Sa jooksed trepist alla.. tuled välja. Sa näed mind seal lamamas.. üleni verine. Sa jooksed minu juurde.. Su kaunitest silmadest jooksevad pisarad. Sa hoiad mu käsi, milledest ikka veel jookseb veri. Sa ei küsi ega ütle midagi.. ainult nutad mind kallistades. Sa ei julge midagi öelda, sest Sa tead, et ma tegin seda Sinu pärast. Sinu, keda ma kõige kallimaks pean.
Mul läheb silmi eest mustaks, enam ei ole kaua jäänud.
„Anna andeks, et Sind liiga palju armastan. Anna palun andeks kõik need korrad, mil oled pidanud minu pärast nutma. Ma ei ole seda väärt. Ma lihtsalt tahtsin, et keegi hooliks minust ja armastaks. Ja ma tahtsin, et see keegi oleks just Sina. Ma loodan, et Sa leiad kellegi, kes oskab olla Sulle parem sõber, sest paistab, et mina ei olnud piisavalt hea. Palun ära lase kellelgi endaga mängida. Sa oled juba küllalt kannatanud. Anna.. palun.. lihtsalt.. andeks.“ Olen juba palju verd kaotanud ja raske on hingata.
„Ma loodan, et Sa mõistad mind kunagi, kallis..“ Ma sulen silmad.. kopsud ei pumpa enam hapnikku.. ma surin Sinu käte vahele.
Hetk hiljem jõuab kiirabi. Haaah! Hiljaks jäite!

Pühendus inimesele, kes on mulle kõige kallim siin ilmas, kelle eest võiks oma elu anda, kui vaja. Ma jään küll selle aasta 11. juunit kaua meenutama, kuna siis meie teed olid lahku minemas, kuid nüüd õnneks on kõik jälle korras. Loodan, et ei pea seda enam üle elama.
Armastan Sind, Tibu.

-FoxFire-
24.07.2005
01:57 ©